Kuues kodutöö

ENESEJUHITUD ÕPPIMINE

Võttes aluseks väite, et enesejuhitud õppimisega on seotud kõik reflekteerimist ja portfoolio kogumist nõudvad õpistsenaariumid, valisin taas välja "Tuleviku õpetaja" koolitusprogrammi, mille läbimise eelduseks on e-portfoolio koostamine. "Koolituskursustel praktikaportfooliotega õppimine võimaldaks sama portfooliot hiljem kasutada õppimisvahendina päris tööd tehes ja ka teistele nõu andes. Nii saab ühelt poolt valideerida eksperitde soovitatud meetodeid praktikas, jagada õpitut töö käigus ja muuta tagasiside kaudu ka koolituse sisu reaalsele praktikale kohasemaks." (Pata 2013)

Kajastamiseks peaks kõige paremini sobima V moodul - "Õpetaja professionaalne areng digiajastul", mis jäi mulle meelde seetõttu, et see mitte ainult ei lõpenud vaid ka algas refleksiooniga, mis toimus Berlineri mudeli järgi.  MINU REFLEKSIOON.
Ka lõpus tuli kirjutada reflekteeeriv essee: MINU REFLEKTEERIV ESSEE.

Nende kahe etapi vahele mahtus mõndagi huvitavat, näiteks:
https://arengumappaet.wordpress.com/digivahendi-kasutamine/
ja https://arengumappaet.wordpress.com/digivahendi-kasutamine/.

Samuti viisin koolitöö raames läbi oma esimesed tunnid üldhariduskoolis, samas hindasin lühikese aja jooksul kardinaalselt ümber õpetaja-õpilase rollid ja murdsin enda jaoks müüdi "Õpetaja peaks teadma rohkem kui õppija" , "Õpetaja juhib, õppijad tulevad tema järgi" (Pata 2013). See asjaolu omakorda põhjustas hoopis uue ja vahva suhtlustasandi õpilastega - mitte enam niivõrd ülevalt alla kuivõrd võrdne võrdsega.
Tegemist on kindlasti ka elukestva ümberõppimisega, kuna olen siiani igapäevaselt tegelenud millegi väga erinevaga, nimelt pilliõpetamisega.

 Kuna tegemist on IKT põhise koolitusega, siis endastmõistetavalt kehtis siin "Enesejuhitud õppimise läbiviimiseks on soovitav kasutada sotsiaalset tarkvara" (Pata 2013), kuid mitte tarkvara kasutamise pärast vaid ikka neid kõige efektiivsemaid, tihti juba ära proovitud, aga ka uusi ja tõhusaid, ahha-hurra-efekti soodustavaid vahendeid.

Kuna individuaalsete ülesannete kõrval tehti ka rühmatööd, siis oli õpipartnerluse moment täiesti olemas.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et enesejuhitud õppimine sobib mulle väga hästi. Tunnen end turvaliselt, kui saan oma õpikeskkonda ja õpitavat osaliselt ise suunata, kujundada ja valida vastavalt sellele, mida juba tean või ei tea. See on parim viis muuta õppimine mõnusaks, stressivabaks protsessiks.