Teostasime IKT-innovatsiooni kaardistus- ehk ülevaateuuringu kolmes õppeasutuses - lasteaias, põhikoolis ja kõrgkoolis.
laupäev, 25. aprill 2015
laupäev, 28. märts 2015
Kaheksas kodutöö
TEHNOLOOGIA KUI MUUTUSTE KUJUNDAJA
Innovaatiline hindamine
Valisin kajastamiseks Maiga stsenaariumi
https://maigahallap.wordpress.com/2015/03/09/liitreaalsus-narratiivne-oppimine-storytelling/. Leidsin siit mõndagi pilliõppes kasutatavat, näiteks esinemisnärvi harjutamine. Aga ka muud paeluvat.
Innovatsioon on teadagi väga suhteline mõiste. Antud stsenaarium on minu kogemuste taustal lisaks liitreaalsuse kasutamisele innovaatiline ka kasutatud hindamismudelite poolest (protsesiinovatsioon).
Kuidas kool peaks muutuma, et hindamine muutuks objektiivsemaks ja edastaks õpilasele nö õige sõnumi? Tunnistan, et ma ei tea seda, sest ma ei õpeta "päris-koolis". Seega võin tugineda vaid külalisena saadud muljele ja sellele, mida olen õpilaste ja muude igapäevaste kooliskäijate käest kuulnud ning selle pinnal pisut oletusi teha.
Kas abi oleks uue ja põhjaliku numbrilise hindamismudeli kasutuselevõtmisest? Jah ja ei. Hindamine, hoolimata väga põhjalikest juhenditest oli, on ja jääb subjektiivseks. Veendun selles ikka ja jälle, kui osalen mõne konkursi žüriis, olgu tegemist siis võistumusitseerimise või digiloovtööde paremusjärjestusse seadmisega (õigupoolest üks väheseid juhtumeid, kus hindamisel numberid vältida ei ole võimalik). Eriti torkab see silma, kui väga heade esituste/esitluste hulgast tuleb valida nö parim. Žürii jaoks on see tihti kimbatuse hetk ja minu praktikas on olnud ka juhtum, kus konkursil anti noorimas vanuserühmas välja kolm esimest, kolm teist ja kolm kolmandat kohta.
Meenub ka üks laulukonkurss-festival, kus esikolmikule järgnes tohutu pikk äramärgitute nimekiri, igaühe taga ilmatupikk kiidulaul esituse üksikasjalike plussidega.
Hindamine on minu jaoks alati olnud peavalu koht ja see on ilmselt üks põhjus, miks ma ei ole kuigi pikalt vastu pidanud asutustes, kus lapsed pillimängu eest hindeid saavad. Olen selleks liiga tihti näinud, kuidas hindehirm õppija "lukustab" ja õpiprotsessi justkui peatab. Mulle on ikka tundunud, et (eriti numbrilisi) hindeid pannes tunnustatakse ainult üht või paremal juhul paari tüüpi võimekust. Kuigi niiviisi hinnata on mugav, tundub see ebaõiglane, võib mõjuda halvavalt õpilase enesehinnangule, pärssida loomulikku õpihimu ja suuremas plaanis soodustab end pidevalt teistega võrdleva isiksuse kujunemist. Traditsiooniline kool soosib vaid üht kitsast võimekustespektrit ja see ongi moment, kus digimaailm võiks aidata uusi dimensioone luua.
Lähtudes iseenda napist kogemusest digivahendite kasutamisel õppetöös julgen väita, et oma paljufunktsionaalsuse tõttu võimaldavad need õpilasel end talle omases keeles väljendada. Kes ei ole osav sõnaseadja, see paneb kokku pildiseeria või teeb filmi. Digimaailm annab õpilasele kätte vahendid millegi lööva loomiseks ja õpetajale suurepärase võimaluse kiitust jagada. See on paraku äärmiselt oluline, sest ainult läbi positiivse tagasiside saab õppivat inimest motiveerida. Ometi esineb koolides valdavalt vaid ühesugust tüüpi õppimist. See omakorda tähendab, et kiita (loe: häid hindeid) saavad need õpilased, kellele see õppimistüüp sobib. Eesti haridusmaastik on olukorras, kus "Mitmed uuringud (PISA 2006, 2009 jt) näitavad Eesti õpilaste head teadmiste taset, aga ka tagasihoidlikku loovust, ettevõtlikkust, probleemilahendamisoskust. (---) lisaks heale ülesütlemise ja reeglijärgimise oskusele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem sotsiaalseid võimekusi. (----) Õppeasutus pole pelgalt tarkuste omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada. See on keskkond, mis sisaldab palju rohkem koolirõõmu ning vähem õppimisega seotud stressi, kooliväsimust ja -vägivalda; keskkond, kus avalduvad anded ning kus kedagi ei jäeta kõrvale."
Mida oleks muutusteks vaja?
Eelkõige võiks õpetajal aga olla pisut usku ja veendumust, et muutumine on (häda)vajalik. Ta võiks olla veendunud, et kooli eesmärk ei ole ühesuguste inimeste tootmine, et õpetaja kohustus on märgata ja toetada erinevat tüüpi õppijat (ja ühtlasi isiksust). Kasuks tuleks "Õppijate isiksuslike erinevuste, andekusetüüpide (praktilise, kunstilise, sotsiaalse, emotsionaalse) ning kultuuritausta (sh tulenevalt kuulumisest rahvusvähemustesse) väärtustamine ning suurem arvestamine õppes ja hindamisel".
Samuti ei teeks paha usk IKT-vahendite imettegevasse jõusse. Ta võiks olla teaada, et on olukordi, kus IKT kasutamine muudab võimatu võimalikuks.
Õpetaja võiks tunda vajalikke digikeskkondi, et neid õpilastele kasutamiseks välja pakkuda ja neid vajalikul määral juhendada. Tema käsutuses võiksid olla tehnilised vahendid, et õpilasi keskkondega kurssi viia. Ja mõistagi võiks olla (vähemalt esialgu) tehniline tugi haridustehnoloogi näol.
Kasutatud materjalid:
* Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2012 - 2020 projekt. Väljakutse 1. Liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole.
* Pata, K. (2013) Tehnoloogia kui muutuste kujundaja.
Innovaatiline hindamine
Valisin kajastamiseks Maiga stsenaariumi
https://maigahallap.wordpress.com/2015/03/09/liitreaalsus-narratiivne-oppimine-storytelling/. Leidsin siit mõndagi pilliõppes kasutatavat, näiteks esinemisnärvi harjutamine. Aga ka muud paeluvat.
Innovatsioon on teadagi väga suhteline mõiste. Antud stsenaarium on minu kogemuste taustal lisaks liitreaalsuse kasutamisele innovaatiline ka kasutatud hindamismudelite poolest (protsesiinovatsioon).
Kuidas kool peaks muutuma, et hindamine muutuks objektiivsemaks ja edastaks õpilasele nö õige sõnumi? Tunnistan, et ma ei tea seda, sest ma ei õpeta "päris-koolis". Seega võin tugineda vaid külalisena saadud muljele ja sellele, mida olen õpilaste ja muude igapäevaste kooliskäijate käest kuulnud ning selle pinnal pisut oletusi teha.
Kas abi oleks uue ja põhjaliku numbrilise hindamismudeli kasutuselevõtmisest? Jah ja ei. Hindamine, hoolimata väga põhjalikest juhenditest oli, on ja jääb subjektiivseks. Veendun selles ikka ja jälle, kui osalen mõne konkursi žüriis, olgu tegemist siis võistumusitseerimise või digiloovtööde paremusjärjestusse seadmisega (õigupoolest üks väheseid juhtumeid, kus hindamisel numberid vältida ei ole võimalik). Eriti torkab see silma, kui väga heade esituste/esitluste hulgast tuleb valida nö parim. Žürii jaoks on see tihti kimbatuse hetk ja minu praktikas on olnud ka juhtum, kus konkursil anti noorimas vanuserühmas välja kolm esimest, kolm teist ja kolm kolmandat kohta.
Meenub ka üks laulukonkurss-festival, kus esikolmikule järgnes tohutu pikk äramärgitute nimekiri, igaühe taga ilmatupikk kiidulaul esituse üksikasjalike plussidega.
Hindamine on minu jaoks alati olnud peavalu koht ja see on ilmselt üks põhjus, miks ma ei ole kuigi pikalt vastu pidanud asutustes, kus lapsed pillimängu eest hindeid saavad. Olen selleks liiga tihti näinud, kuidas hindehirm õppija "lukustab" ja õpiprotsessi justkui peatab. Mulle on ikka tundunud, et (eriti numbrilisi) hindeid pannes tunnustatakse ainult üht või paremal juhul paari tüüpi võimekust. Kuigi niiviisi hinnata on mugav, tundub see ebaõiglane, võib mõjuda halvavalt õpilase enesehinnangule, pärssida loomulikku õpihimu ja suuremas plaanis soodustab end pidevalt teistega võrdleva isiksuse kujunemist. Traditsiooniline kool soosib vaid üht kitsast võimekustespektrit ja see ongi moment, kus digimaailm võiks aidata uusi dimensioone luua.
Lähtudes iseenda napist kogemusest digivahendite kasutamisel õppetöös julgen väita, et oma paljufunktsionaalsuse tõttu võimaldavad need õpilasel end talle omases keeles väljendada. Kes ei ole osav sõnaseadja, see paneb kokku pildiseeria või teeb filmi. Digimaailm annab õpilasele kätte vahendid millegi lööva loomiseks ja õpetajale suurepärase võimaluse kiitust jagada. See on paraku äärmiselt oluline, sest ainult läbi positiivse tagasiside saab õppivat inimest motiveerida. Ometi esineb koolides valdavalt vaid ühesugust tüüpi õppimist. See omakorda tähendab, et kiita (loe: häid hindeid) saavad need õpilased, kellele see õppimistüüp sobib. Eesti haridusmaastik on olukorras, kus "Mitmed uuringud (PISA 2006, 2009 jt) näitavad Eesti õpilaste head teadmiste taset, aga ka tagasihoidlikku loovust, ettevõtlikkust, probleemilahendamisoskust. (---) lisaks heale ülesütlemise ja reeglijärgimise oskusele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem sotsiaalseid võimekusi. (----) Õppeasutus pole pelgalt tarkuste omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada. See on keskkond, mis sisaldab palju rohkem koolirõõmu ning vähem õppimisega seotud stressi, kooliväsimust ja -vägivalda; keskkond, kus avalduvad anded ning kus kedagi ei jäeta kõrvale."
Mida oleks muutusteks vaja?
Eelkõige võiks õpetajal aga olla pisut usku ja veendumust, et muutumine on (häda)vajalik. Ta võiks olla veendunud, et kooli eesmärk ei ole ühesuguste inimeste tootmine, et õpetaja kohustus on märgata ja toetada erinevat tüüpi õppijat (ja ühtlasi isiksust). Kasuks tuleks "Õppijate isiksuslike erinevuste, andekusetüüpide (praktilise, kunstilise, sotsiaalse, emotsionaalse) ning kultuuritausta (sh tulenevalt kuulumisest rahvusvähemustesse) väärtustamine ning suurem arvestamine õppes ja hindamisel".
Samuti ei teeks paha usk IKT-vahendite imettegevasse jõusse. Ta võiks olla teaada, et on olukordi, kus IKT kasutamine muudab võimatu võimalikuks.
Õpetaja võiks tunda vajalikke digikeskkondi, et neid õpilastele kasutamiseks välja pakkuda ja neid vajalikul määral juhendada. Tema käsutuses võiksid olla tehnilised vahendid, et õpilasi keskkondega kurssi viia. Ja mõistagi võiks olla (vähemalt esialgu) tehniline tugi haridustehnoloogi näol.
Kasutatud materjalid:
* Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2012 - 2020 projekt. Väljakutse 1. Liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole.
* Pata, K. (2013) Tehnoloogia kui muutuste kujundaja.
kolmapäev, 18. märts 2015
teisipäev, 17. märts 2015
pühapäev, 8. märts 2015
Viies kodutöö
KEHAKOGEMUSLIK VÕI ÖKOLOOGILINE TUNNETUSMUDEL
Liitreaalsuse esikümnest inspireerituna veel üks meie oma Eesti allegoorilise sisuga narratiivne näide Vabariigi aastapäeva kontserdilt (Ülo Kriguli muusika Kristiina Ehini tekstile "Swan Bone City", algab umbes 1.18.00): VAATA SIIT.
Kuigi tegemist on vaata et EV aasta tähtsaima kontserdiga, on siin nimme "õmblused" näha jäetud - televaatajale ilmselt rohkem kui kontserdisaalis viibijale. Nii võib ka asjatundmatu näha, kuidas Greens creen toimib ja ime sündida saab.
Liitreaalsuse esikümnest inspireerituna veel üks meie oma Eesti allegoorilise sisuga narratiivne näide Vabariigi aastapäeva kontserdilt (Ülo Kriguli muusika Kristiina Ehini tekstile "Swan Bone City", algab umbes 1.18.00): VAATA SIIT.
Kuigi tegemist on vaata et EV aasta tähtsaima kontserdiga, on siin nimme "õmblused" näha jäetud - televaatajale ilmselt rohkem kui kontserdisaalis viibijale. Nii võib ka asjatundmatu näha, kuidas Greens creen toimib ja ime sündida saab.
kolmapäev, 25. veebruar 2015
laupäev, 21. veebruar 2015
pühapäev, 15. veebruar 2015
pühapäev, 8. veebruar 2015
pühapäev, 1. veebruar 2015
Tellimine:
Postitused (Atom)