Kuna loen inglise keeles aeglaselt, siis otsustasin analüüsiks valida kursuse, mille mullu kevadel ise läbisin ja mille käigus sain ise esmakordselt veebipõhise koostöö kogemuse. Etteruttavalt – see oli minu jaoks enneolematu ja väga vaimustav kogemus. Tegemist oli Tuleviku Õpetaja koolitusprogrammi III mooduliga Õppeprotsess digiajastul ja täpsemalt kujutas see endast veebipõhist koolitust kahe kontaktpäevaga (osaline kontaktõpe). Iseseisvat tööd oli päris palju ja suur osa sellest oli omakorda rühmatööl.
Õppimine kursusel algas pööratud klassiruumi printsiibiga (kõigepealt oli muidugi virtuaalne tutvumisring). Õppurid pidid läbi lugema lugemismaterjali „Õpetaja rollid digiajastuõppeprotsessis, õppeprotsess ja selle juhtimine“ ning seejärel loetut foorumis reflekteerima. „Pööratud klassi idee on muuta loengulise õpetajalt õpilasele suunatud info ja probleemidega tegelemise protsesside asukohta õppimisel. Õpilane võib infot etteõppimisel omandada kodutööna kodus loenguvideot või audiosalvestist jälgides, kuid väärtuslik aeg õpetaja kui eksperdiga peaks kuluma pigem probeemülesannete lahendamisele, ühistööle jne.“ (Pata, 2013)
Sellele individuaalset laadi tegevusele järgnes ühistööna märksõnapilv. „Iseõppimist peaks kindlasti toetama õppijatevahelise interaktsiooniga jututubades, foorumites.“ (Pata, 2013)
Ühe kodutööna tuli koostada IKT-põhine tunnikava ja ka tund selle põhjal läbi viia, seejärel aga tegevuskäik koos järeldustega blogisse kirjutada. Kogemus oli väga uudne ja õpetlik. Siin on pisut tegemist juba kogukonnas ja võrgustikus õppimisega. „(Õpetaja) teadmised ja kogemused muutuvad mudelit käigushoidvaks kui ta loob õpetamiseks õpiobjekte, näiteks dokumenteerib oma tunnimetoodikaid, reflekteerib oma õpetamisprotsessi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ja jagab neid oma võrgustiku liikmetega“. (Pata, 2013)
Suurim elamus oli veebipõhise koostööna valminud koolituskava, mis oli kooperatiivse õppimise ehe näide. „(-----)kooperatiivse töö iseärasuseks on vertikaalne alaülesannete jaotamine isikute vahel eesmärgiga luua ühine tulem, kusjuures oma osa teostamisel tuleb iseseisvalt tegeleda nii sisu loomise kui ka omategevuste koordineerimisega. Kooperatiivne õppimine on seega ühelt poolt suunatud indiviidi teadmiste ja pädevuste suurendamisele ja teiselt poolt ühise tulemi loomisele“. (Rochelle ja Teasley, 1995). Minu üllatuseks läks koostöö tänu kogenud rühmakaaslastele kohe käima, kuid „paljudel juhtudel on õppijad aga silmitsi olukordade ja probleemidega, mida nad veel täiel määral ei hooma ning ülesande lahendamine ja selleks vajalikud tegevused saavad sündida vaid ühise tegevuse käigus“ (Lehtinen, 2003). Nii ei saanudki üks rühmaliikmetest hoogu sisse, kuna ta ilmselt ei taibanud oma rolli kogu protsessis. Siin mängib arvatavasti oma rolli ka see, kas õppijal on varasemast ajast veebipõhise koostöö kogemus või mitte. Samuti õppija ennastjuhtivus. „Õppija kontroll õppimisel seondub teema sõltumatusega oma õpiprotsessi ise juhtida, tema võimete ja oskuste ulatusega antud tehnoloogilises keskkonnas, situatsioonis ja teema raames õppida ning toetusega, mis aitab tal raskustega toime tulla. E-õppijad on edukamad, kui nad on ennastjuhtivad, ise ennast motiveerivad ja sõltumatud. Liigselt teiste poolt juhitud õppijad langevad e-õppest sagedamini välja.“ (Pata, 2013)
Sellest hoolimata sai valmis suurepärane ja põhjalik koolituskava teemal „Kaasaegsete infotehnoloogiliste võimaluste kasutamine õppetöös“. Ühistöövahenditena olid kasutusel FB grupp, Google docs ja lõpp-produkt loodi Google.sites lehena.
Tegemist oli mahuka koolitusega ja selle ülidetailne analüüs läheks liiga pikale. Usun aga, et selle koolitusmooduli ellukutsujad olid vaikimisi silmas pidanud just eelpool välja toodud didaktilisi mudeleid ja printsiipe.
Kursuse õpieesmärk oli kirjeldatud nõnda: Mooduli läbimine võimaldab omandada teadmisi, oskusi ja tööprotsesse, mis on omased innovaatilisele professionaalile globaalses ja digitaalses ühiskonnas. Kursuse õpiväljundites oli ära toodud loetelu, mis kirjeldas üldjoontes tehnikavahendite valdamist, aga sinna oleks sobinud ka päris korralik nimistu didaktilistest meetoditest ja mudelitest. Võibolla ei peetud liigseid sõnalisi kirjeldusi oluliseks, kuna vajalikud printsiibid ja mõisted olid õpitavas sisus ära toodud ja ka kursus ise elava eeskujuna seda mõtet illustreerimas.
Kasutatud materjalid:
* Pata, K. Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused.
* Tuleviku õpetaja koolitusprogramm, loetud aadressilt www.tulevikuopetaja.ee.
Õppimine kursusel algas pööratud klassiruumi printsiibiga (kõigepealt oli muidugi virtuaalne tutvumisring). Õppurid pidid läbi lugema lugemismaterjali „Õpetaja rollid digiajastuõppeprotsessis, õppeprotsess ja selle juhtimine“ ning seejärel loetut foorumis reflekteerima. „Pööratud klassi idee on muuta loengulise õpetajalt õpilasele suunatud info ja probleemidega tegelemise protsesside asukohta õppimisel. Õpilane võib infot etteõppimisel omandada kodutööna kodus loenguvideot või audiosalvestist jälgides, kuid väärtuslik aeg õpetaja kui eksperdiga peaks kuluma pigem probeemülesannete lahendamisele, ühistööle jne.“ (Pata, 2013)
Sellele individuaalset laadi tegevusele järgnes ühistööna märksõnapilv. „Iseõppimist peaks kindlasti toetama õppijatevahelise interaktsiooniga jututubades, foorumites.“ (Pata, 2013)
Ühe kodutööna tuli koostada IKT-põhine tunnikava ja ka tund selle põhjal läbi viia, seejärel aga tegevuskäik koos järeldustega blogisse kirjutada. Kogemus oli väga uudne ja õpetlik. Siin on pisut tegemist juba kogukonnas ja võrgustikus õppimisega. „(Õpetaja) teadmised ja kogemused muutuvad mudelit käigushoidvaks kui ta loob õpetamiseks õpiobjekte, näiteks dokumenteerib oma tunnimetoodikaid, reflekteerib oma õpetamisprotsessi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ja jagab neid oma võrgustiku liikmetega“. (Pata, 2013)
Suurim elamus oli veebipõhise koostööna valminud koolituskava, mis oli kooperatiivse õppimise ehe näide. „(-----)kooperatiivse töö iseärasuseks on vertikaalne alaülesannete jaotamine isikute vahel eesmärgiga luua ühine tulem, kusjuures oma osa teostamisel tuleb iseseisvalt tegeleda nii sisu loomise kui ka omategevuste koordineerimisega. Kooperatiivne õppimine on seega ühelt poolt suunatud indiviidi teadmiste ja pädevuste suurendamisele ja teiselt poolt ühise tulemi loomisele“. (Rochelle ja Teasley, 1995). Minu üllatuseks läks koostöö tänu kogenud rühmakaaslastele kohe käima, kuid „paljudel juhtudel on õppijad aga silmitsi olukordade ja probleemidega, mida nad veel täiel määral ei hooma ning ülesande lahendamine ja selleks vajalikud tegevused saavad sündida vaid ühise tegevuse käigus“ (Lehtinen, 2003). Nii ei saanudki üks rühmaliikmetest hoogu sisse, kuna ta ilmselt ei taibanud oma rolli kogu protsessis. Siin mängib arvatavasti oma rolli ka see, kas õppijal on varasemast ajast veebipõhise koostöö kogemus või mitte. Samuti õppija ennastjuhtivus. „Õppija kontroll õppimisel seondub teema sõltumatusega oma õpiprotsessi ise juhtida, tema võimete ja oskuste ulatusega antud tehnoloogilises keskkonnas, situatsioonis ja teema raames õppida ning toetusega, mis aitab tal raskustega toime tulla. E-õppijad on edukamad, kui nad on ennastjuhtivad, ise ennast motiveerivad ja sõltumatud. Liigselt teiste poolt juhitud õppijad langevad e-õppest sagedamini välja.“ (Pata, 2013)
Sellest hoolimata sai valmis suurepärane ja põhjalik koolituskava teemal „Kaasaegsete infotehnoloogiliste võimaluste kasutamine õppetöös“. Ühistöövahenditena olid kasutusel FB grupp, Google docs ja lõpp-produkt loodi Google.sites lehena.
Tegemist oli mahuka koolitusega ja selle ülidetailne analüüs läheks liiga pikale. Usun aga, et selle koolitusmooduli ellukutsujad olid vaikimisi silmas pidanud just eelpool välja toodud didaktilisi mudeleid ja printsiipe.
Kursuse õpieesmärk oli kirjeldatud nõnda: Mooduli läbimine võimaldab omandada teadmisi, oskusi ja tööprotsesse, mis on omased innovaatilisele professionaalile globaalses ja digitaalses ühiskonnas. Kursuse õpiväljundites oli ära toodud loetelu, mis kirjeldas üldjoontes tehnikavahendite valdamist, aga sinna oleks sobinud ka päris korralik nimistu didaktilistest meetoditest ja mudelitest. Võibolla ei peetud liigseid sõnalisi kirjeldusi oluliseks, kuna vajalikud printsiibid ja mõisted olid õpitavas sisus ära toodud ja ka kursus ise elava eeskujuna seda mõtet illustreerimas.
Kasutatud materjalid:
* Pata, K. Jagatud tunnetus, sotsiaalne õppimine, tegevusteooria ja konnektivism ning nende haridustehnoloogilised rakendused.
* Tuleviku õpetaja koolitusprogramm, loetud aadressilt www.tulevikuopetaja.ee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar